Turgi ühtsus: sõnad ja teod

Kirjutan regulaarselt turgi ühtsusest, Turaanist, meie rahvaste vennalikkusest. Iga Aserbaidžaani, Kasahstani, Kõrgõzstani, Türgi, Türkmenistani ja Usbekistani edu võtan kui enda oma — ja see on loomulik poliitikule, kes ei näe iseseisvates turgi riikides lihtsalt sarnase keelega maid, vaid elavat tulevikutuge neile meie rahvastele, kes jäävad Venemaale.

Kui loodi Turgi Riikide Organisatsioon, rõõmustasin nagu laps. Mõtlesin: lõpuks ometi hakkasid turgi rahvad ühinema! Iga aastaga nägin iseseisvate turgi riikide üha suuremat lähenemist ja mõtlesin: „Kohe-kohe, veel natuke — ja peagi saabub see Turaani kuldaeg!“

Turgi Riikide Organisatsiooni (OTS) loomine oli poliitiliselt õige samm: esimest korda pärast NSV Liidu lagunemist said turgi riigid alalise suhtlusformaadi kõrgeimal tasandil. OTS-i ülesehitus paistab muljetavaldav — viis liiget, mitu vaatlejat, kasvav päevakord, tippkohtumised, oma institutsioonid, jutt ühistest standarditest ja isegi ühtsest majandustsoonist.

Kuid kui ma kuulen väljakuulutatud tegudest, aga näen tegelikkust, läheb mul meel kurvaks.

Kuivõrd on turgi vennalikkus ja ühtsus tegelike tegudega toetatud?

Liikumine OTS-i sees on olemas, selle üle pole vaielda. Kuid see ei vasta minu arvates ei ajavaimule ega neile väljakutsetele, mis turgi rahvaste ees seisavad.

Eriti hästi on see näha praegu, kui geopoliitiline olukord on turgi maailma jaoks kujunenud erakordselt soodsaks. Venemaa on Ukraina sõtta kinni jäänud ja nõrgenenud — ta ei suuda enam Kesk-Aasias oma huve läbi suruda nii, nagu tegi seda veel viis-kuus aastat tagasi. Enamgi veel, rände, transiidi ja ressursside küsimustes sõltub ta nüüd ise turgi riikidest. See on haruldane võimalus oma riikide potentsiaali maksimaalselt ära kasutada. Sellist võimalust ei avane igale poliitikute põlvkonnale.

Kuidas seda on kasutatud? Turgi riigid arenevad, tugevdavad oma positsioone, mitmekesistavad välissuhteid — see on mõistlik. On hea võimalus „vene maailmast“ üha kaugemale liikuda. Kuid selle asemel kuuleme üleskutseid kutsuda Venemaa OTS-i.

Milleks? Et Moskva saaks tagasi võimaluse dikteerida päevakorda ja meid omavahel tülli ajada — täpselt seda, millega ta ajalooliselt tegeleski iga kord, kui talle selline võimalus anti?

Täna on Venemaa vangla paljudele turgi rahvastele ja teda kutsutakse turgi maailma peamise organisatsiooni laua taha.

Praegu, kui Venemaa on oma käed sõjaga Ukrainas sidunud, tuleb tugevdada kaitset, tugevdada relvajõude, luua oma turgi sõjaline blokk. Aga meile kuulutatakse, et OTS ei ole sõjaline allianss ega tohi selleks kunagi saada.

Ja seda ütleb selle riigi president, kelle aadressil kõlavad sellesama „vene maailma“ poolt pidevalt ähvardused. Pealegi ei kõla need ainult marginaalidelt, vaid ka Vene parlamendisaadikutelt ja kõrgetelt ametnikelt.

Sellises olukorras tuleb viivitamata kaitsevõimet suurendada. Kui Ukraina langeb, satub järgmisena löögi alla just Kasahstan.

Ja nii on kõiges! Sõnad lähevad tegudest lahku.

Meie, Venemaa turgi rahvad, vaatame iseseisvaid turgi riike lootusega. Ootame, et te muutute tugevaks ja ühtseks — ja et hakkate märkama oma vendi, kes jäävad vangipõlve.

Kuid vastuseks — täielik eiramine.

Ükski turgi riikide president ei julge väljendada kas või muret tatarlaste, baškiiride, tšuvašite, kumõkkide, sahhade, karatšaide, balkaaride, nogaide, tõvalaste, altailaste ja hakasside olukorra pärast. Meid on peaaegu kümme miljonit — aga meid justkui ei märgata. Tehakse nägu, nagu meid poleks. Ja millise genotsiidi korraldab Venemaa krimmitatarlastele?

Venemaa hävitab meie keeli, paneb meie aktiviste vangi, saadab meie rahvaid meile võõrasse sõtta, röövib meie vabariike ja hävitab meie loodust. Venestamine ja assimileerimine toimuvad avalikult, kogu maailma silme all. Aga iseseisvad turgi riigid oma juhtide isikus vaikivad.

Uiguurid näivad olevat sootuks unustatud. Kaksteist miljonit uiguuri on Hiina jõhkra surve all — aga turgi maailma poolt valitseb vaikus. Veel mõne aasta eest astus Türgi president Erdoğan avalikult nende kaitseks välja. Täna vaikib ka tema.

Põhja-Küprose Türgi Vabariiki tunnustab ainult Türgi, ülejäänud turgi riigid kardavad seda tunnustada — kuigi see osaleb OTS-is vaatlejana. Aga milliseks turgi ühtsuse sümboliks saaks Põhja-Küprose tunnustamine kõigi turgi riikide poolt!

Kui turgi riigid kardavad tunnustada isegi Põhja-Küprost, mis siis rääkida turgi vabariikidest Venemaa koosseisus? Meid ei toetata siis kindlasti mitte.

Kesk-Aasia turgi rahvad elavad oma elu ja justkui ei märka, et nende seas on selline rahvas nagu karakalpakid. Kogunevad turgi riikide tippkohtumised, aga Karakalpakstan pole seal kuidagi esindatud.

Turgi opositsionäärid, kes on pühendanud oma elu võitlusele oma rahvaste õiguste eest ja keda Venemaa võimud taga kiusavad, ei leia turgi riikides varjupaika. Nad on sunnitud lahkuma läände — sest nad ei tunne end turvaliselt isegi vendade keskel.

Need, kes on läänes juba sisse seadnud, ei saa sõita turgi riikidesse — ei külla ega sugulastega kohtuma: nad kardavad, et nad võetakse kinni ja antakse Venemaale välja.

Tahan uskuda, et varem või hiljem jõuame selle ühtsuseni, millest nii kaua räägime. Et kord saabub Turaani ajastu — aeg, mil turgi riigid on küpsed looma Turgi liitu, mil nende vahel pole piire ja ÜRO-s hääletavad nad kooskõlastatult, kaitstes ühiseid huve. Kui Turaanil on ühtne valuuta, ühtsed standardid ja ühtne sõjaline liit, siis arvestab kogu maailm turgi rahvastega kui võimsa jõuga.

Ja just selline liit astub kord välja ka teiste turgi rahvaste kaitseks, kes on täna vabadusest ilma jäetud.

Seni aga asenduvad lootused pettumustega ja pettumused jälle lootusega.

Dilde, fikirde, işte birlik!